Käesolev blogi ei pretendeeri absoluutsele tõele. Meid ümbritseb endiselt tohutult palju absurdi ja siia püüan ma lisada omi totraid mõtteid, luuletusi või noppeid meid ümbritsevast elust. Kui keegi ennast mõnes situatsioonis ära tunneb, siis kindlasti ei ole see tahtlik vaid pahatahtlik. Nii et … kes söandab, võib lugeda!
teisipäev, 21. jaanuar 2014
Polikliinikus
Istusin perearsti ukse taga. Minu ees oli kolm inimest ja pärast mind oli veel viis või rohkem inimest, kes ka kõik olid minu ees. Kõrval kabinetti, arsti vastuvõtule tuli üks nääpsuke tütarlaps, paks raamat näpus. Ta astus koheselt kabinetti sisse, sest sellesse kabinetti polnud peale tema kedagi. Milline vedamine, mõtlesin mina.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kõlab nagu Vonnegut ;) Hea!
VastaKustuta